Avaleht | Kõik! | Ühispalvus | Muusika | Taizé | Üritused | Muu | Kontakt
Taizé sõbrad esimest korda Viljandi folgil¶
Taizé sõbrad korraldasid palvused Viljandi folgi ajal ja kutsusid folgilisi ka sinna. Kutse on alles, vaata 23.–26.07.26 : Taizé sõbrad Viljandi Folgil. Me nii öelda kasutasime folgi ära, sest Taizé palvustega on Eestis see igavene häda, et kõik arvavad, et neil on tähtsamat teha, aga kui 10.000 inimest on nagunii kokku tulnud, leidub nende hulgas ikka mõni uudishimulik, keda huvitab, mis asi see ühispalvus on.
„Me ei tea, kas istume seal kirikus neljakesi, või tuleb 30 inimest juurde“ ütlesin Elisale siis kui hakkasime sõitma Tallinnast Viljandisse. Hommikul oli ta mulle kirjutanud „Midagi võimast hakkab toimuma Viljandis laulmisega. Sest mina ärkasin ülesse kurk valus.“ Ja Elisa on meie sopran. Ja tõepoolest oli tal 38,5⁰ palavik, kui me Viljandisse jõudsime. Esimene plaanimuutus: ta ei maga kirikus, vaid minu voodis (ja mina teises toas diivanil). Nii algas meie seiklus Viljandi folgil.
Sel ajal kui Elisa magas ja meie lootsime, et õhtupalvuseni oleks tal parem olla, kohtusime tiimiga kirikus, et ettevalmistusi teha. Kohale jõudes ehmatasin: telkla oli küll otse kiriku kõrval ja oli täis rahvast, aga telkla ümber oli pandud aed ja kiriku uksed asusid telklast väljaspool. Ma nägin folgilisi küll ja oleksime isegi saanud kätt suruda, aga kirikusse pääsesid folgilised ainult paarisajameetrise jalutuskäiguga ümber majadeploki. Minu esimene küsimus tiimile oli: „Kas kiriku telklapoolset ust saab avada?“
„Aga seal käib remont, seda ei saa kasutada.“ oli esimene vastus. Aga õnneks leidis Teet õigeid võlusõnu ja võtmeid. Kaheksa palvust pidasime, millel osales kuni 25 inimest. Kõige vähem, ainult 8, oli meid laupäeva hommikul. Aga seegi oli piisavalt palju, et ennast mitte üksi tunda.
Kokku käis meil vist 100 inimest. Meil käis luterlasi, katoliiklasi, baptiste ja üks nelipühi ülistusmuusik (kes pärast palvust rääkis, et see oli talle tore uus kogemus). Reedel ja laupäeval palvetasid meiega kaks päris Dominikaaniordu vennad.
Igal palvusel oli mitu uut nägu. Enamus folgilisi tuli ainult üks või kaks korda, mis on arusaadav, kuna neil oli ju nii palju tegevust. Aga üks noor saksa hambaarst, kes oli läbireisil Soome poole, osales igal palvusel.
Ükskord osales mees, kellega ma meeste laulutoas olin käinud, kes oli kirikuvõõras ja hoidnud kogu elu selget distantsi kirikust. Pärast palvust ütles ta mulle: „See pole minu maailm, aga ma saan nüüd natuke paremini aru, miks see mõnele meeldib“. „Aga räägi, mis oli sulle vastukarva?“ küsisin. Ainus asi, mis talle meelde tuli, oli tehniline: ta ei suutnud lugeda laulunumbrid tahvlilt, sest see läikis ja asus vales kohas.
Kolm sakslast, kes olid olnud Taizés vabatahtlikutena, sattusid täiesti juhuslikult õigel hetkel Viljandisse. Üks neist rääkis „Olen nüüd juba kaks nädalat Eestis ringi reisimas ja igal pool olid kirikud kinni. Nüüd tulin Viljandi folgile ja mida ma näen esimesena? Avatud ustega kirik! Lähen sisse ja näen oma suureks rõõmuks ja üllatuseks, et seal just algas Taizé palvus“.
Vestlusringid olid ootusepäraselt vähese osalejatega, aga toimusid. Esimesel ringil olime kolm meest ja teisel ringil kolm põlvkonda.
Tihti kuulsin märkusi stiilis „Tore, et te seda siin korraldate! See sobib väga hästi folgile! Kõik teised kirikud Viljandis on kinni, aga vähemalt siin on uksed lahti ja toimub midagi“. Osalejate tagasisided olid „Pärast piki aastaid kirikust eemale oli see esimene kord, et tundsin ennast kodus“ või „Kogu üritus oli väga ilus. Mul pole vist paremat sõna. Ma olen õnnelik, et sain ka tulla.“ või „Tänan kõige eest, ma ei suuda sõnadesse panna, mida meie kohtumine minu jaoks tähendab.“ Ükskord osales 8-aastane autistlik poiss, kes pärast palvust palus mikrofoni ja rääkis sinna üheainsa sõna: „aitäh“. Ta ema ütles hiljem, et ta oli kõigidel lauludel kaasa laulnud.
Enamus folgilisi ei teadnudki, et Pauluse kirikus toimuvad ühispalvused. Olime küll ülesse riputanud plakatid erinevates kohtades, aga folgi mõllus polnud neid eriti näha. Telkla valvurid rääksid, et paljud folgilisi tundsid puudu kirikukohvist. Ma ütlesin neile, et kohvik jäi sel aastal remondi tõttu ära ja järgmine aasta tuleb tagasi. Järgmisel aastal peame kindlasti olema ametlikus lisaprogrammis! Sest me kasutame folgi ära, aga me anname folgile ka midagi.
Projekti vedajad olid Teet, Karmela ja mina. Elisa ja Reet osalesid peaaegu igal palvusel.
